Valmis sai esikukapp. Mina kavandasin, mees ehitas. Seekord ei teinud mina mitte ühtegi pintslitõmmet selle kapi ehituse juures.
Kapp on ehitatud puitkilpidest, peitsitud tumedaks ja lakitud, tegelikult põrandalakiga, et ikka kauem vastu peaks.
Algul oli mõte, et üks korralik kapp peab ikka ustega olema. Sai vaadatud peegliga lükanduksi ja mõeldud mingitele muudele, üles tõstetavatele ustele. Uksed oleks osa kapi ruumi enda alla võtnud ja siis ei oleks riidepuud normaalasendis ära mahtunud, sest seinaorv, kuhu kapp mahtuma pidi, oli kindla suurusega ja määratud välisukse asukohaga.
Kapp mahutab neljaliikmelise pere hooajariided ja jalatsid.
Lõpuks ka pilt kapi kavanditest, mis töö käigus muutusid tööjoonisteks.
Nagu ikka kasutan pärja tegemiseks alusmaterjaliks ajalehepaberist kokku keeratud rõngast, mille peale seon nööriga tugevalt kinni täitematerjali ja sinna vahele kaunistused. Seekord on pärja täiteks kadakas, kaunistusteks valge pihlakas ja kanarbik. Natuke teistsugust tekstuuri kadakale lisaks annavad jugapuuoksad. Kõik oma aiast.
Idee ise sündis mõni aasta tagasi mõttest, et diivani taga võiks olla väike riiul või laud, kuhu asju käest ära panna. Siis sai ka visandatud esimene mõte sellest riiulist paberile, millest hiljem tegi abikaasa täpsete mõõtudega joonise.
Toolide põhja alla on sätitud neljakandiline plastmassist alus lillepotile. Abikaasa aitas augud vee äravooluks lillepotialusesse puurida ja lõikas natuke aluse serva, et see tooli jalgade vahele paremini istuks.
Algselt nägid toolid välja sellised nukrad.
